top of page
Südameluule
See on midagi sellist, mida süda mul kuuleb
See avab minus midagi, mille Armastus toob sulge
Südame luule…
armas süda, kas kuuled?
Kas kuuled, kuis puhkevad leebelt suule
möödapääsmatu igatsuse karmil sunnil?
Kas tunned, me südamete vahel kallistused
parandavad tühimikud, armid Armastuse tunnil?
Selline on südameluule.
Siin me üksteist tunneme.
Siin me saame üksühest aru.
Igale südamele on omad sõnad.
Igale südamele on oma ärkamistund.
See, mis mulle, sulle äkki ei kõlagi…
südame leebelt karm luule, mitte sund.
Kui see on midagi, mida süda kuuleb
ja mille Armastus toob suule
ning juhatab sõnumi sulge,
siis tulge, peame Hetkes aru
tunneme ja vaata, kas sinu süda kuuleb
on see üldse Sulle?
Südameluule…
Pühendatud Sulle
Aktuaalne
Sisemine reostus
Kui inimsüda on täielikult lukus
ei teagi too, et Tal on süda
Ta hingel lasuvad tuhandete hukud
rääkimata sellest, et neil mõistus on mülgas
Viivitavad ajaga ja tüürivad kliimat
et lükata kaugemale enese piinad
igast vaesest pigistavad viimast
et viimaks öelda – olen “rikas”
Teiste valu pealt armetut kuradit teenivad
tuimestavat Vale-katet veerivad
endeid inglitena DEMON-streerivad
oma iharuse nimel depresioone represseerivad
Mis hirmu najal nad tegelikult elavad?
Ja kas seda eluks nimetada julged?
Ehk isegi Jumalat ja Armastust pelgavad
kui kisuvad tükkideks iseenda juured
ning järelkasvu juurtega maast välja rebivad...
Kui palju meid lambaid veel sureb
Teadmatuses
Kui vähe meist avastada julgeb
Müsteeriumist Suurest
Muredest eemale ja selgeks pilk -
palun ärgitada püüan nüüd Sind!
bottom of page